AIAKUJUNDUS

Aiakujundus on üldjuhul inspireeritud ümbritsevast looduslikust keskkonnast ning juhindub eelkõige planeeritava ala geograafilistest, kliima-, mullastiku- ja valgustingimustest. Kooskõlas loodusega toetab ka aia üldkujundus kohalikku maastikku ning piirkonnale iseloomulikke omadusi ja väärtusi. Igal lahendusel on oma idee ja sisu ning sobivad taimekooslused, stiilsed aiarajatised ja omanäoline kujunduse muster. Sobitades planeeritav olemasolevaga üheks hästitoimivaks tervikuks luuakse mugav ja isikupärane, õuesviibimist innustav väline eluruum.
Elamu ehitusstiil mõjutab suures osas aiarajatiste ning teiste kompositsioonielementide kujundus-, viimistlus- ja materjalivalikut. Looduslik taimestik viitab aga maa-ala mullastikuoludele ning annab meile esmaseid vihjeid antud kasvutingimustes kohanevate taimede kohta. Planeeritavate taimeliikide valikul ja nende rühmitamisel arvestatakse haljastusmaterjali perspektiivset suurust – nende tulevast kõrgust, läbimõõtu, kuju, õitsemisaega ja õite värvust, ka lõhnu ja maitseid. Taimed muudavad aiaruumi aastaaegades vahelduvaks – aed on alati uuenev ja kordumatu.

NextGen ScrollGallery thumbnailNextGen ScrollGallery thumbnailNextGen ScrollGallery thumbnailNextGen ScrollGallery thumbnailNextGen ScrollGallery thumbnail
Haljastusplaan
Maastikukujundus
Maastikuehitus
Aiakujundus
Maastikuehitus

AIAKUJUNDUS

  • Konsultatsioon puudutab haljastuse hooldust ja/või rajamist või omab detailsemaid ettepanekuid erinevate aiaosade kohta. Konsultatsiooni käigus saab tellija esialgse ülevaate erinevate kujundusvõimaluste kohta olemasolevate tingimuste raames.
  • Eskiisjoonisega lahendatakse üldjuhul teede ja sillutatud alade asukohad ning mahud, erinevate aiaosade ja rajatiste paiknemine. Võimalik on ka osaline istutusalade planeerimine ja taimestusplaani koostamine.
  • Haljastusprojekt sisaldab üksikasjalikku haljastusplaani koos jooniste ning ideelahendustega, seletuskirja (kujunduse üldiseloomustus ja stiilikirjeldus, haljastuse rajamisvõtete täpsed juhised), detailset lahendust teedevõrgu, võimalike arhitektuursete väikevormide ja kergehitiste (pergolad, varikatused jms) kohta, lisaks taimmaterjali kirjeldused, täpsed kogused ja hooldusjuhised.

AIANDUSE JA AIAKUJUNDUSE AJALUGU

Vanim aianduskultuur loodi tõestatult Egiptuses. Vana-Egiptuse papüürusrullidel ja hauakambrite seinamaalingutel oli aed rangelt geomeetrilise kujunduse ja korrapärasteks jaotatud terrassidega. Vanade kreeklaste taimearmastus paistab silma freskodelt ja keraamikakaunistustelt, mis pärinevad aastatest 1500 eKr. Taimede pügamiskunst võetakse kasutusele juba Vana-Rooma aedades I sajandil. Suurem teadaolev muudatus aianduses – Euroopa aedade õitseng sai alguse 15. sajandil Itaalias ja jätkus 16-17. sajandil Prantsusmaal ja kogu Põhja-Euroopas. Mitmed suuremad
renessansiaiad on ühel või teisel moel taastatud ja eksisteerivad siiani.
Itaalia Renessansiajastu aiaruum oli jagatud geomeetrilisteks osadeks ning kompositsioon põhines keskteljel, kui kõige rangemal tunnusjoonel. Kesktelg lähtus maja keskelt, millega hiljem ristusid teised teljed (organiseeritud võrgustik) säilitades sümmeetria ja harmoonia. Kasutusele võeti proportsioonide teooria. Taimed pöeti kuupideks, keradeks, püramiidideks, koonusteks ning aed oli enamasti jagatud ruutudeks, ringideks ja kolmnurkadeks – loodusele suruti peale geomeetria ja kordused. Barokkaed oli kujundatud dünaamilistes, liikumist ja muutumist väljendavates vormides kus hekkidega moodustati keerulisi mustreid, labürinte, idamaiseid ornamente.

18. sajandi lõpul tekib Inglismaal arvatavalt poliitilise võimu pärast, vastureaktsioon Prantsusmaal valitsevale barokile ning alguse saab looduslähedane maastikuaed – vabakujuline ehk inglise pargistiil, mis hülgas geomeetrilistele stiilidele omased korrapärased kujundid, sirge joone ja sümmeetria. Inglise pargile oli iseloomulik vaba lopsakus, suured muruväljakud kaugema vabakujulise pargiga, looklevad teed, looduslikega sarnanevad veekogud, vabalt paiknevad puu- ja põõsarühmad, ronitaimed müüridel. Vabakujulise stiili tekkest alates läks parkide ja aedade kujundamine aednike, aia- ja maastikukujundajate kätte. 19. sajandil jätkus 18. sajandi lõpust valitsenud harmooniat ja lihtsust taotlev suund, romantiline suhe loodusega. Toimus ulatuslik maastikuparkide rajamine, kusjuures senised regulaarsed pargid kujundati ümber, pügatud puudest alleed lasti välja kasvada. Vanadele parkidele liideti suuremaid maa-alasid ja kujundati need vaheldusrikka reljeefiga, looduslike veekogude, looklevate teede ja aasadega maastikuparkideks.

Korrates teistest ajastutest laenatud kontseptsioone on 21. sajandit alustades meie huvi aiakunsti vastu suurem ja kujundusideede mitmekesisus avaram kui eales varem. Kaasaegses aiakujunduses on õigustatud nii geomeetriline kui ka vabakujuline ja looduslähedane kujundus, kus haljastus tõstab esile maja arhitektuuri ilu. Kus aiaehitistele peab aias sundimatult ja vabalt vastanduma loodus tervikuna – nii üksiktaimed kui ka taimerühmad. Modernsed kujundused lähtuvad eeskätt ülekuhjamata minimalistlikust lähenemisest. Kui olemasolevad tingimused ja lähteandmed vähegi võimaldavad, siis luuakse harmooniline ja lihtne aed, mis meenutab rohkem Loodust kui kunstlikku teostust.
“Vähem on rohkem” (Ludwig Mies van der Rohe, 1886 – 1969)
aiakujundus